Aga nüüd siis maratonist. Lisaks minule olid seekord pundis Sander Pihlak ja Karel Krist. Saabusime kohale eelmisel päeval ning tegime finishist Sassiga 7 km sõidu. Sass sõitis nii kiiresti, et ma mõtlesin, et miks küll homme võistlus on. Karel piirdus 5km-ga. Jõudsime tagasi oma ööbimiskohta ja hakkasime suuski määrima. Ilm oli suhteliselt lihtne, aga mu vanad Visu Pro Race'd on hakanud ära väsima. Peale maratoni sain AT&T's teada et pidamisala on nihkunud 10 cm.
Igatahes hommikul üles, kohustuslikud banaanid ja puder ja spordijook sisse, autoga finishisse ja sealt bussi peale. Oli kõvasti mõnusam kui nädal varem -20ga. Stardis kohustuslik suuskade testimine ja siis rajale. Kuna vorm oli ülikehv ja polnud ühtegi kiiret liigutust teinud, siis oli eesmärk 500 sisse pidama jääda. Seekord ei trüginud ka kohe sinna 200 meeste taha, vaid leppisin targu nats taga pool olekuga. Anti start ja minema me läksime. Nii aeglaselt pole ma vist elu sees alustanud. Rolleriraja juures sattusin kunstlume jälge ja seal ei libisenud. Pikal tõusul tuli tunne, et ei jaksa. Tegelikult ei libisenud kogu sõidu vältel, sest määrisin pidamist 5 cm ulatuses libisemise peale. Seekord läks seda 5 kihti vist. Käima saamisega oli ikka tükk tegu ja kogu aeg valitses hinges kartus, et nüüd on kõik.
Esimesse punkti jõudsin 40 minutiga ja 313 kohal. Jätkasin tasa ja targu sõitu. Ei rabelenud nagu tavaliselt, ei trüginud kellestki mööda. Oli selline mõõdukalt kiire tempo. Harimäe tõusude kaskaad tuli raskelt nagu alati, peale seda 3 km laskumist kui siis tuleb källe sõitma hakata on minu jaoks olnud alati väga raske hetk end jälle liikuma saada. Seekord läks kuidagi kergemalt ja 22. kilomeetriks olin suutnud oma kohta vaikselt parandada 299 peale. Kaupo Kadajane, kes on ka 100 piirimaile sõitnud sai selja taha jäetud ja tuju läks sellest palju paremaks. Tal oli minek ikka väga vaevaline. Vaikselt aga kindlalt proovisin natukenegi tõusta ja imede ime see õnnestus. Lõpuks hakkas ka rahvast hõredamaks jääma.
Enne kuutse punkti kihutas ka meie pundist mööda Priit Pullerits. Õudne himu oli talle tuulde võtta, aga kuna hing oli niigi paelaga kaelas, siis ei riskinud tempomuutusega. Viimase 31 kilomeetriga kaotasin talle 3 minutit, seega oleks võinud ju proovida. Igatahes uhkes üksinduses ta meist möödus ja rohkem teda ei näinud. Seega poole maa peale jõudes olin jälle oma kohta 7 võrra parandanud ning olin kuutsekal 292-na. Peale kuutset algab juba "kodurada" sest alustan alati treenimist Elvast ja sõidan ntx paluni ja tagasi, või alustan Palult ja sõidan kuutsesse ja tagasi. Seda lõiku on mõnus sõita kui oled puhanud ja piin, kui ei jaksa või suusad ei pea. Seekord oli harju keskmine ja seal sõideti lihtsalt omas tempos. Siiski 3 kohta tõusu viis mu 289 kohale.
Aga siis ta tuli ja pole ta jäänud tulemata mitte ükski maraton. Haamer. Löntsisin 5 km peale peebut ja mõtlesin et näed, mul oli õigus. Ei jaksa. Suusasamm muutus väga ökonoomseks ja seltskond kellega olin tulnud kadus eest. Iga nukk oli omaette kannatus. Lisaks tekkis mu selja taha mingi mees kes armastas jutustada, oli keskpärase varustusega ja laulis aeg ajalt. Ilgetlt tahtis ka jutustada. Õnneks kui jõudsin Palu väljale, kust Paluni jääb 2-3 km allamäge, teadsin et seal saab taastuda. Sõitsin seda lõiku ka täiega ja püüdsin hoida maksimaalset kiirust. Ka laulumees jäi selja taha. Tõusin mõned kohad ja enesetunne läks paremaks. See on lahe koht, sest võid seal täiega panna, aga ikka keha taastub. Palu punktis olin vaatamata kesisele tundele ikka 8 kohta kõrgemale saanud ja 281 oli koht :) Silmasin ka oma punti, kes olid mu varem seljataha jätnud.
Algas Palu Hellenurme, kus normaalse kiiruse hoidmiseks peab kogu aeg tööd tegema. Vaikselt punnisin. Hakkasid ka krambid tulema. Kuidagimoodi hoidsin ikka tempot ja hellenurmesse jõudsin 277-ndana. Seal võtsin korraks aja maha ja jõin ilusti. See muidugi ei tähenda, et mujal poleks joonud. Lihtsalt meenusid korrad, kus tundub, et võidad 20 sekundid ja siis kaotad minuti paar. Keha oli ka juba viimase piiri peal. Pingutasin ja tuletasin meelde et 2 tõusunukki enne 56-t kilomeetrit on vaja kindlalt libistada. Teadsin et olen kuskil 300 sees ja hing oli rahul. Sain ka kätte oma pundi omad ja ma oleks juba rahuldunud sellega kuusealleel (6,5 km enne lõppu). Aga siis tuli tagant keegi heas mõttes väge täis "Hõrak Sairos" ja hüüdis. Mehed võtame selle eelmise pundi kinni. Allee otsas paistis 10 meheline grupp. Naer tuli peale, astusin rajalt kõrvale ja ütlesin et palun :) siin on sinu võimalus. Vedasime siis korda mööda oma 5-se pundiga. Paar Tartu suusaklubi noort olid ka pundis. Aleksander Lott vist ja Veiko Pilipenko äkki. 5 km lõpuni, siis tora-bora. Ja ära sa märgi saimegi tora-boras selle grupisaba kätte. Siis laskumine vasakule ja siis laskumine juba silla peale. Ning vaatasin kõrvale ja ütlesin tunnustavalt Sairosele, et näe olemegi grupi peas, sest vedama olime jäänud meie. Sellest hetkest hakkasin vedama ja panin ikka nii täiega kui torust tuli. Sellist marutempot pole enne veel teinud. Mehi jäi ette ja korralikult. Samas tundsin kogu aeg, et selja taga grupp ei kao. Samas keegi must mööda ka ei hakanud minema, sest tegemist oli ikka marulise tempoga :) 500 meetrit, veel 3 kohta tõusu 200 meetrit ja siis mõtlesin et aitab, aga Sairos hüüdis et pane nüüd. Ju ta teadis et hagjate punt on taga. Panin siis ja see nahaal tahtis must veel mööda minna :), aga hüppasin ja surusin kuidas jaksasin ja selja taha Sairos ka jäi. Teised said lõpusirgel 2-3 sekundiga ning Alexander jäi lõpus üldse rongist maha.
Aga power oli sees ja 258. koht on elu parim.
Pärast sain ka esimest korda Estoloppetil 100 hulka Tallinna Maratonil. Seal oli ka hea kõva rada ja mulle istus. Olin juba 60 koha piirimail, aga lõpus väsisin ja langesin 73-ndaks. Ma sõitsin suht üksi 30-40 km, ja siis 8 km enne lõppu sai mu 10-ne punt kätte.
No comments:
Post a Comment