2005. aasta Tartu maraton

Proloog

Panen siis kirja kuidas mul läks elu siiani parim maraton. Eelmine õhtu sai kell 22 voodisse mindud, aga uni tuli vast alles 23.30. Ärgata oli väga jube ja oli tunne, et äkki ei lähekski. Siis sai aga virgutud (kell oli vast juba 6.05) ja võis asuda hommikusööki valmistama. Menüüse kuulus neljaviljapuder vaarikamoosiga, viil rukkipala, 2 banaani ning klass piima. Lisaks tarbisin ära ka pool liitrit arctic spordijooki. Auto jätsime finishi parklasse ja sealt bussiga edasi Otepääle. Stardis läksime kohe suuski proovima. Alla lasin panna libisemiseks A&T spordis Swixi 0 kuni -8 pulbrit ning pidamiseks panin ise eelmisel õhtul 3 kihti swixi -1 kuni -7 ning selle peale 3 kihti sama määret, aga flooriga. Tahtsin suuski 200-500 pundi ette otsa viia, aga selgus et stardiala avatakse 8.30. Selle aja sisustas väga hästi ära tualetijärjekord ning jõudsin täpselt koridori avamiseks kohale. Sain koha teises reas. Nüüd oli pool tundi aega ning mõte hakkas liikuma, et võiks soojendust teha ja riidekoti ära anda. Ronisin bussi tagasi ja tükk aega ei suutnud otsustada, kas sõidan dressipluusiga või ilma. Vaatasin teisi kes kandsid numbrit 100-200 ja otsustasin, et dressipluusi koht on -2 ilmaga siiski kotis. Järgnes 15-20 minutit venitusi, kott pakibussi ning starti. Kui olin oma kohast 100 meetri kaugusel lasti korraks Tartu Maratoni hümni ja hetkeks ehmatasin täitsa ära. Õnneks siiski starti ei antud. Stardiala oli juba rahvast tulvil. 3-4 minutit ootamist ning minekut.

Stardis mindi rahulikult, aga kui peale kilti nägin et liidrid ikka nii lähedal, siis tekkis tahtmine grupi peas sõita. Õnneks oli alguses möödumine võimatu ja puudus võimalus end ära tappa. Mõned kohad ikka tõusin, aga väga rapsida ka ei tahtnud, sest kartsin end ära väsitada. Tundus, et pulber ka töötab sinise visu pro race suusa all, sest lipe oli üle keskmise võrreldes teistega. Käis täitsa rahulik sõit suures grupis. Vahesid ei tekkinudki, aga siis 9 km peale ja Matu väljale minek. Seal tekkis ainult üks suusarida ja tempo oli ikka väga aeglane. Rapsisin siis jäljest välja, aga teinud paar tõuget tuhklumes sain aru, miks kõik reas sõidavad. Õnneks lasti tagasi ja tuli oodata selle välja lõppemist. Mu seljatagune mees kargas ka korraks välja, aga sai samas aru oma teo mõttetusest ning läks tagasi (selgus et tegu oli sama mehega, kes mulle juua andis kui avatud rajal haamri sain 3 km enne lõppu). Üks soome vana sõitis mulle ette ja sõitsin talle tiba sisse, aga õnneks jäi ta kepp terveks. Tüüp oli üle 55 aasta vana, aga sai 142. koha. Sõit läks rahulikult edasi.

16 km peal umbes tuli Harimäe tõusude kaskaad. Seal sai siis täitsa kenasti libistatud ja oma grupil eest ära sõidetud. Samas sain aru, et pole mõtet üksi rassida, sest tuul oli ikka korralik ja teiste tuules oli hulka parem sõita. Lisaks kartsin et saan samasuguse haamri nagu avatud rajal. Kui üles jõudsin, siis oli avatud rajaga võrreldes enesetunne kõvasti parem, ja see tegi vaid heameelt. Paaril korral oli ka raske, aga sellest sai üle. Koht oli vast nii 175 juures tol hetkel. Siis 20 km peal moodustus meist nii umbes 10 meheline grupp, kellest jäi peale Andet alles vast 8. Ja järgmisse punkti läks teekond autopiloodi peal. Üks mees vedas ja ülejäänud seitse puhkasid. Ülihea oli sõita. Ühel hetkel aga tüüp loobus vedamast, sest see oli ikka paras koeratöö mida ta ~8 km tegi. Kuutse punktis, 31 km peal, loeti mu kohaks 180. Mööda oli läinud suuremate numbritega kiired vennad, kes meid alles nüüd kätte said ja ka selja taha jätsid. Ja siis tuli selline hetk, millest pole ühelgi maratonil pääsenud: väsisin ära ja läks väga raskelt. Lisaks täheldasin, et mu suusad ei lippa sama hästi kui enne. Kas oli pulbriga koonerdatud või lumi all. Hakkasin rahvast mööda laskma, aga kõik polnud veel kadunud, sest 39 km peal Peebul olin langenud täpselt 200-ndaks. Sellise väikese taandumise võisin veel välja kannatada. Peebul püüdsin lisaks spordijoogile ka mustikasuppi, soola ja ühe banaani võtta.

Peebu punktist tulles on kohe üks pikk laskumine. Kuna olin väsinud ja lasin eelmisega vahe sisse, siis tahtis üks sõitja must mööda kimada, et enne mind laskumisele saada. Mingi lolluse najal, aga ei tahtnud ma teda lasta mööda ja vajutasin tugevamini keppidele. Laskumisse läks ainult 1 rada ja ta vajus mulle peale ning kurjustas: Miks sa vahele ei lase, kui ise jätad eelmisega vahe sisse ja ei jõua. Sain aru küll, et ma süüdi aga kõik mis ütlesin oli, et ole rahulik ja järgmisel hetkel libises mu parema jala suusk juba ilma minuta mäest alla. Sain keppidega suusale pihta, aga too pani ikka minema. Mingi 40 meetrit panin ühel suusal järele, aga siis kartes, et võin varustust lõhkuda võtsin ka teise suusa alt ja jooksin ulakale järele. Asi jõudis veel ilusti täpselt 2 laskuja vahelt läbi sõita. Jooksin alla ja rubisin suusa jalga ning nagu nalja olin hetkega 30-40 kohta tahapoole jäänud. Kõige hullem on asja juures see, et ise olin süüdi. Väsimus, rütm segi, krambid ja enne Palu veskit 49 km peal loeti kohaks 280. Olin ahastuses, sest parim koht mul oli 315 ja otsustasin et võin veel vaid 35 inimest endast mööda lasta. Alguses läkski paar inimest mööda, aga tasasel maal sõites hakkasin tasapisi kosuma. Ning suutsin sellele langemisele piiri panna.54 km peal Hellenurme punktis jõin veel korralikult (avatud rajal tuiskasin sealt läbi) ja asusin oma n.ö. kodurada sõitma. Treenin nimelt tihti alustades Elva jahilasketiirust. 55 km peal on väike järsem tõus peale sood ja rahvas jooksis sealt harkisjalu üles. Suusarada oli vaba ja peast käis mõte läbi, et proovin. Proovisin ja suutsingi sealt järsust asjandusest end üles libistada. Tasuks kohe 4-5 kohta tõusu. Libistasin peale tõusu ka ja sain sellest pundist lahti. 56 km peal käis hirmus ragin ja üks 15 meetrine kuusk hakkas murduma. Jäime peaaegu seisma eessõitjaga. Alguses murdus asi poole peale ja siis murdus täitsa ära. Latv kukkus 5 meetrit rajast ja ~20 meetrit meist ette ja paremale . Tuul kandis aga hunniku kuuseoksi rajale. Vaatasime, et elus ja panime edasi.Kui järjekordne tõusunukk tuli siis sain ka sellest jälitajast lahti. Edasine sõit kulgeski natuke tõusvas tempos. Vaatetorni juures 5 km enne lõppu tõusudel jälle paar kohta. Ning 4 km enne lõppu Tora-Boras pikema tõusuga ka 4-5 kohta parandamist. Oboys 1 lonks, et suus sooja oleks ning peale silda tõusul jälle 2-st mehest mööda. Selja taga oli ~6 liikmeline punt, keda vedasin. Ei tahtnud kuute kohta kaotada ja 2 km enne lõppu sõitsin 10 meetrise vahe sisse, mida siis hoidsin ilusti. Paar väsinumat venda jäid veel ette. 500 meetrit enne lõppu korraks mõtlesin, et ei jõua, aga see oli rumal mõte, sest finish ise andis juba kõvasti jõudu juurde. Lõpusirgel sai veel ühe koha tõustud ning olin endaga rahul, sest lootsin et olen 300 sees napilt. Diplomi peal oli 259 ning selle üle oli eriti hea meel. (Pärast pandi küll Mannima juurde). Samas on hea meel, et esimese raskema poole jõudsin väikse varuga 170 koha piirimail sõita. Tehnika ja kiirus lubavad, aga veel võhma juurde vaja natuke. Ja just see tõusudel libistamine annab sigahea tunde, et lähed rahulikult libistades ning saad jooksvatest tüüpidest mööda :) Järgmine aasta siis 150 hulka.

Edu!
Markko