Reedel sain veel endale pulbri osta hea hinnaga ning laupäeval sõitsime naisega TP-d läbi ja leppisime jootmise kohad kokku. Õhtul väike ärevus ja unes nägin täielikke painajaid:
Stardini jäänud 1h ja mul läheb klamber katki, jooksen siis poodi a nad teatavad et avavad kell 9. Õnneks hawaii müügimees lasi sisse ja hakkab mulle uut klambrit panema. Laseb kruvi otse läbi suusa nii et põhjast välja tuleb. Hakkan karjuma, et mis te teete. Selle peale tuleb teine mees appi ja murrab kruvi ära. Ütleb, et näe suusk on ju ka katki ja murrab ära suusa nina. See peale ei pidanud mu närv enam vastu ja lõin selle müüja peaga vastu seina ja ärkasin. Huhh. kell oli 6 ja tegemist ainult unega.
Puder, asjad kokku ja starti. Käisin testimas ja oli selline hellavõitu. Mõte et paneks veel pidamist, laitsin maha. Sest alati kui olen nii talitanud siis on suusad lauskinni olnud. Käisin ka stardikoridori ees testimas ja vaatasin et seekord peab oma ääreraja vahetama keskmise vastu kuna ainult keskel on jäljed. Hakkasin tagasi minema ja juhuslikult avati just stardikoridor. Egas midagi, astusin kohe sisse ja toppisin oma suusad keskele esimesse ritta. Hüvastijätt naisega, natuke sooja, banaan kõhtu, pakk stardikoridori juurde ja alasse. Ala oli juba päris täis ja stardini loetud minutid.
Läks!!! Lasin kuuldavale sõjahüüu nagu tavaliselt ja asusin vaikselt teele. Ja selline algus mulle ausalt öeldes sobis. Ma ei saanud rahvast mööda kuigi jõudu oli. Ütleme et kui startisin kohalt 200, siis tänu keskmiste radade kasutuselevõtule sain kohe ~50 kohta ette poole. Sõitsime siis alguses kolmes rivis, siis kahes ja matu väljadel ühes rivis. Korra ikka proovisin :) ja korra jälle loobusin. Matul jootjat muidugi polnud, kuna väljasaamine Otepäält läks pikemaks. Võtsin siis kõrvalt juua ja teades, et mul oma pudel seljas tundsin end kindlalt. Väsimust nii loksudes ka polnud, sest tempo oli vaid 80-90% :) Varu veel oli. Ahjaa koht oli siis 157. Ise arvasin et olen 200 piirimail.
Tulid mäed ja liigutasin end normaalselt. Olime 8-ses grupis. Kaugel ees oli 20 meheline grupp. Peale harimäe torni tabas mind esimene tagasilöök. Jõin oma pudelist ja see oli nii hea ning lihtne, et otsustasin harimäe kiiretel laskumistel sama teha. Noh õnnetus ei hüüa tulles ja pudelist ilma ma olingi. Siis korraldasin laskumisel veel tõsise tõmblemise kuna minu ees oli teosammul liikuv naine, siis hüppasin rajast välja ja kogu rivi sattus kaosesse. Õnneks kellelgi midagi ei juhtunud. Ja Jõudes alla sõitsin lihtsalt selle grupi eest minema. Natuke edasi jõudsun Teedule järgi (Jagomägi). Teet sõitis väga rahuliku sammuga. Soovisin jaksu ja panin edasi. 20-ne Grupp oli lähedal ja 1 mees hakkas neist maha jääma. Pullerits :)
Igatahes teise spliti aeg oli mul 125 ja tõusin sellega 139 kohale. Vaatasin et harimäe laskumistest kuni Andeni suutsin oma grupi eest ära sõita 31 sekundit. Ja Pullerits kes oli eelmisest grupist maha jäänud oli ees veel 18 sekundit. 20 meheline jõuk oli 26 seki kaugusel. Igatahes Pulleritsu sain kätte ja kohe ka mööda, et ta puhata ei saaks.
Reigo Pihlak (lõpus 110 koht), kelle tempot suutsin hoida 4-5 km ja siis ta läks. Tema sai grupi kätte. Mina aga kahjuks mitte. Üksi sõita ei olnud väga lõbus, aga seda ma kuni Kuutse punktini tegin. Teedu naine luges kohaks 137 ja olin eufoorias. 100 oli nii lähedal ja 20-ne punt minuti sees must eespool. Grupi saba pudenes ja neid ma neelasin, aga grupp ise jäi alati natukene liiga kaugele. Võtsin geeli enne kuutset ja jõin seal ning siis kihutasin edasi. Pullerits oli must 5 seki tagapool ning kuna lasin ise ka paar tagant tulijat mööda siis kohaks Kuutse punktis sain 141. Nüüd oli aeg siis puhata ja Pullerits hakkas ise tempot tegema. Ega see 10 km üksindust polnud ka hästi mõjunud ning oli tegu, et järgi püsida. Siis möödus meist ka üks kühveldajate seltskond : Indrek Tärno, Aimer Peensalu ja vist ka Aimar Hussar. Suutsin taga
neil sõita 100 meetrit ning oma marulise tempo tulemusel kohad neil vastavalt: 86, 96, 117. Respekt! Hussar pidas seda tempot kuni Paluni vastu, Peensaar kuni Hellenurmeni ja Tärno lõpuni. Näidates viimasel splitil 49-ndat aega. Võimas.Tuli siis Peebu ja meie kedagi enam kätte ei saanud, aga tagant hakkas vaikselt seltskond suurenema. 3 kühveldajat ammu möödas ja Pullerits ees vedamas liikusin kohalt 141 kohale 145.
Priit tegi ees marutempot ja keegi teine ei tundnud endas jõudu, et saaks veel kiiremini. Seega loksusime või hoidsime hammastega kinni, kuidas keegi. Ma ikka usun et kõik püüdsid võimalikult ökonoomselt sõita. Tempo oli normaalne ning 20 km veel sõita. 2 meest Hannu Pura ja Indrek Karolin, Heikki Parve tulid ja läksid, 105 ja 115, 136 kohad neil lõpuks. Täiesti kustunud Ain-Alar Juhansonist sõitsime mööda. Pundi suurus oli Palus siis 6 ning 37 seki olime maas eelmistest. Meie taga oli ka peale Ain-Alarit korralik vahe. Pildi pealt on näha punti ja Ain-Alari jalgu. Juba ta jääb.
Palu laskumisel lippas okilt ja lootus juua saada oli ka olemas üle pika aja. Igatahes nägin oma naisukest ja meel läks kohe paremaks. Tema muidugi selle asemel et raja ääres olla, hakkas sealt rahulikult minema jalutama. Hüüdsin, ei midagi. Röögatasin siis kuidas torust tuli ja ta hakkas raja poole jooksma. Käsi liikus põue, nonii pudel siis alles seal ja noh kork ka peal. Joostes, haarates keerates, kohtusime ning väike sirutus, minu haare ning jess. Pudel käes ja kork lendas kus see ja teine. Jõin siis suurte sõõmudega oma arcticut ning joovastuses vajutasin topeltjõuga keppidele. Ja nii oligi, et need kes ei joonud said sappa, aga vaene herr Pullerits jäeti rongist maha.Pressisin nii et silmist pime, isegi tagasi ei olnud mahti vaadata. Kolm neli km hiljem kui seda tegin, nägin, et ta oli tagant kadudud. Ja ära sa märgi, hakkas eestki rahvast koitma. Enne hellenurme põlde tundsin veits väsimust ka, aga noh hetkel enam ei mäleta kuidas edasi. Eks nüüd saadi aru, et viimane 10 ning siin läheb igaüks ainult enda eest ning ainult selle tempoga, mis kellegil veel võtta on. Tõmbasin Raudsepast mööda ja vedasin 4-st gruppi. Sain jälle juua :) Tempo aeglustus ja 2 meest tõmbasid vasakult mööda. Pafkal polnud seal ruumi ja tahtis paremalt mööda minna. Blokeerisin selle osava pudeliviskega ta suusa alla. Tegelt see juhtus täiesti kogemata, sest ma ei teadnud et Pavka võsa kasutab möödumiseks :)
Nii vajutame ikka juurde. Tundus, et olen seal 150 sees napilt. Isegi liiga napilt. Tõusudel proovisin libistada ja see oli ikka väga abiks. Metsavahel, Talu koeraga, kuuseallee, järveke, platoo, vaatetorn, kauss, pikk laskumine, soo paremal, tora-bora, jälle laskumine, kurv vasakule, laskumine sillale. Viimane tõus. Nüüd siis paaristõuget. Käed juba parasjagu krampis, suusatav näitleja sõitis ka must mööda ja kadus. Täiega ja täiega edasi. Mingi säga hoidis kramplikult 10-15 meetrist vahet. Raske, oi kui raske, aga peab veel tööd tegema. Nii täiega nukid, 1 km veel. Suusasillal ja siis värskes lumes värske jälg. Libisemine läks kehvemaks, aga kartes tagaajajaid vajutasin veel tugevamalt, sest teadsin et kohe saab rada otsa ja siis on juba hilja. Ja metsikult pingutades kui vaatasin enne viimaseid kurve taha, oli vahe paisunud ~80 meetri peale. Ees oli veel üks härra, aga lõpusirge jäi lühikeseks. Kohal, tehtud, 150 sees, joovastus!!! Jess, ma olen hea.
Kalli kalli naisele ja teatasin et ära tegin. Sain 150 sisse. Naine vaatas, et ma end lolliks suusatanud, sest ta SMS näitas et ma umbes 2000 piirimail. Pärast rääkis, et tal oli nii kahju olnud sel hetkel. Mees õnnelik ja tema peab nüüd mu illusioonid purustama. Aga noh, õnneks SMS ei olnud selle päeva lõplik tõde. Seina pealt 145 koht ja jess. Üle ootuste. 2 õlut ja sauna. Teet laekus mõne aja pärast. Rannarile kaotasin megavähe. Ja see krdi 20 meest oli täpselt must 1 minuti jagu ees. Oleks nad kätte saanud ojaa mis siis veel oleks võinud juhtuda. Ei ole mõtet üksi pungestada maratonil 25% rajast.
Sassil läks vussi ja 1100 tuuris koht, Ilhan temast natuke taga pool. Karelil vedas ja ta napilt 1500 sees. Paalandi jäi rahule et ta suutis alla 6h napilt. Noh, ta võimeline ka 4.12 sõitma kui end kätte võtaks. Laurilt igati korralik debüüt ja 6:02 pole paha, arvestades et ta vaid 2 hooaega suuski jalas hoidnud. Ugla vana tuutu lõi vutis oma jala puruks ja pidi vahele jätma selle ürituse. Vana mees, aga varsa aru. 30 aastasena võiks ikka rahulikumaid alasid harrastada.
Nii oli ilus maraton ja järgmine aasta siis 100 hulka !!!
