Route 66, Hualapai reservaat, Colorado river

Mõtteheietus kell 7 suure kanjoni poole startida jäi unistustesse, sest magama saime alles kell 4. Lisaks oli auto kätesaamine jama sest Dollari autorendi affiliate: Rent-A-Car oli pankrotti läinud ja pidime uuesti auto tellima. Väiksed sekeldused, aidaa Las Vegas ja olimegi teel ühe väga augu poole.
Tee peale jäi kõigepealt üks inimkäte suurimaid võite looduse üle: Hoover Dam. Kohustuslikud pildid tehtud ja edasi. Käisime seal ringi, rääkisime eesti keeles ja siis järsku üks kolmest vastutulnud mehehakatisest ütles teistele: "T**a kui haige", ehk siis ta ei oodanud seal teisi eestlasi. Lehvitasime neile.
Loen siis kaarti ja noh... vihjab route 66 peale. Spontaanselt otsustame, et mis me ikka kiirtee transiiti teeme ja sõidame siis osakest ameerika ajalugu läbi. Route 66 oma endises hiilguses on ajalugu, aga seda mäletavad nostalgiliselt paljud endised motellid ja kohvikud. Soovitan vaadata filmi Cars, seal on ka sellest veits juttu.
Meie route 66 osa kõrval jooksis ka ida-lääne ranniku vaheline raudtee ja iga 10-15 minuti tagant tuli üks rong vastu. Tüüpilisel rongil oli 70 vagunit, enamus 2 kordsed...ees 5 vedurit ning taga igaks juhuks veel 2. Ühel hetkel vaatasin kaardi pealt, et mingi imeväike tee viib Colorado jõe äärde, noh spontaanselt ots ümber ja tagasi. Läksime poodi, ostsime endale toitu 2-ks päevaks (õlut osta ei saanud, sest reservaatides enam alkoholi ei müüda, muidu indiaanlased jooksid end lolliks ja surnuks) ja hakkasime teeotsa otsima. Leides selle lõpuks, oli vastas silt:
SEE MAA ON HUALAPAI INDIAANLASTE OMA, SIIN LIIKUMISEKS ON VAJA NENDE LUBA JA KUI KEEGI LEITAKSE SIIN KONDAMAST, SIIS TRAHV 1000 USD NING HÕIMUKOHTU ALLA MINEK.
Oehh. Keskusesse ja hakkasime otsima, et kust loa saab. Keskuse töötaja teatas, et Ranger on juba lahkunud ja enam lubasid ei saa. Keelitasime siis teda, et ta helistaks ja küsiks. Vastus kategooriline ei. Teatasime et me väga kurvad ja läksime kohalikku lõksu: suveniiripood. Lõime aega surnuks seal oma 15 min ja Jaanus ostis Hualapai särgi. Siis tuli sama indiaani daam meie juurde ja teatas, et helistas Rangerile ja müüb meile et reservaadis ringi vaadata 15 USD per nase. Tore ja minek.
40 minutit Off-roadi ja olime kohal. Tee peal nägime 4-ja metseeslit, kellele andsime ära oma pooled saiavarud. Tüübid hammustasid üksteist ja 1 jooksis meile 50 meetrit järgi ka.
Tee jõeni oli vapustavalt ilus ja lõpp oli iga autop**e unistus. Läbi mägijõgede sõitmised, kivid, tõsine roomamine. Väga lahe. Hunnik kaktusi ja muud eksootikat. Selline koht, mis vihmaga muutub mõne hetkega läbitamatuks.
Jõe ääres läksime kohe ujuma. Vesi oli külm ja karge ning ülikiire. Suplus, õhtusöök, peale seda viskasime pikali ning vaatasime tähti. Ott ja Jaanus läksid autosse magama, ma jäin sinna samasse liiva peale ... .

Toitumine

Sööme ainult burgereid ja sibularõngaid. Seega kui tagasi eestisse jõuan, siis peaks +10 kilo juures olema. Joogiks liitrised kokad. Siin on kõik suur ning portsionid megad ja tervislikust toitumisest on asi kaugel. Juba on raske süüa nii üksluiset toitu, aga veel vaja ainult 4 päeva vastu pidada.

Tere Tulemast Las Vegas

Nii, peatäied välja magatud ning mõned lutikahammustused juures seadsime sammud Washingtoni parki vms kohta. Seal rääkisin saksa Au-Pairidega veits ning nad ütlesid et NY on väga lahe koht. Siis lennuki peale ja tere tulemast Las Vegas. Jet Blue on väga hea firma ja julgen kõigile soovitada. Mugav, odav, modernne ja megahea teenindusega. Lend läks väga kiiresti.
Las Vegases saabusime tehislinna suht õhtul ning läksime oma 5 tärni hotelli. Mis oli mugav, aga ilma eriliste lisadeta... s.t. kõige eest oleks pidanud juurde maksma. Seifi said sulgeda krediitkaardiga jne. Spa oli olematu, tasuta jook tähendas, et kui ostad 1 saad teise tasuta. Bassein oli 30 cm kuni 1 meeter sügav jne jne. Seega mõtetu hotell, aga 50 korrust kõrge ja läksime kohe ka ööklubisse seal. Ikka oli inimesi, aga mitte palju. Automaadis toksisime veel 10 taala ja korras selleks õhtuks.
Aa, ühe high rolleri nägime ka ära. Tõstis 10k taala crapsi lauda ja kui diiler raha luges viskas veel 2 pakki sajaseid. Ehk siis 330k EEki ladus lauda. Teksade taskust pungitas veel 3 pakki sajaseid. Noh, 660 000 EEKi lihtsalt härral taskus ja kasiinole annetamiseks. Täis oli ka poiss ja täiesti üksi.

Teine päev sai juba minna avastama tehislinna võlusid. Väga magnifico ja võimas ikka kõik... samas tehislik. Sisse polegi mõtet minna kasiinodesse, sest seal on kõik täpselt ühesugused. Ühel hetkel istusime bussi juhuslikult, sest jalakäijate tee sai otsa. See viis meid downtowni, kus olid vana kooli kasiinod. Uue ala ja downtowni vahele jääb hunnik pulma kabeleid ning hunnik pornourkaid. Downtownis aga on kõik hea odav. Kui diiler vanaks jääb, siis kolib ta vanadesse kasiinodesse ning sealne kaader on ka 70+. Noori polnud ühtegi. Võtsin ühe musta jaagu dementse diileri ette ja varsti oli mul 50 USDi teenitud. Proovisin veits kaarte ka lugeda, aga ei tea kas see mul õnnestus. Tegemist oli 1 paki blackjackiga, seega seal peaks see eriti lihtne olema. Oleks rohkem võitnud vast isegi, aga siis tuli mu lauda üks dementne klient. Võtsin seda kui ennet, et on aeg jalga lasta, sest lisamuutuja muudab asja raskeks... eriti kui selleks on dementne klient. Odavad joogid ja tõeliselt raju atmosfäär oli väga lahe.
Kutsuti ka urkasse, kus oli jälle asi FREE. Ehk siis tegu stripibaariga. Sisse astudes selgitati, et 2 jooki vaja osta ja need on 18 taala ning 5 tippi vaja ettekandjale anda. Siis kui joogid käes lendasid sületantsu pakkujad peale. Ütlesin et ei taha ja tegid sekundiga minekut. Jõudsin uurida, et teenivad päevas 500 taala ja nädalavahetustel 1000. Igati ok teenistus. Elavad Vegasest eemal ning mitmekesi ühes toas. Lihtne nende elu pole a raha teenivad ilusti. Pildi pealt ka näha see urgas - Lap Dance girls
Siis downtownist minema ja jälle keskusesse. Kuna oli mehhiko iseseisvuspäev, siis olid nad väga peomeeleolus ja terve mandalay hotell oli neid täis. Kahjuks polnud meil pileteid ja ei saanud nende peost osa. Seadsime sammud Mirage ööklubisse mis oli ülimõtetu. Ruumi polnud, räusati ja kellegagi rääkida ei saanud. 1 mehhiko don nõudis enda ilma järjekorras ette laskmist. Keeldumise korral teatas turvamehele, et ta on surnud mees. Kuna keegi ei reageerinud sellele siis karjus seda mingi 10 korda. Lõpuks turvamehel sai villand ja julm Don viidi minema. Jaanus tahtis kohvi saada ja leidsime asiaadist baarimehe, kelle käest palusime: One coffee please. Kili teatas et which cooctaailll, Mhuai Thai or something else. Küsisime 10 korda veel kohvi aga asiaadi aktsent oli nii räige, et loobusime. Ostsime kohvi kõrvalt.
Seadsime sammud meie hotelli vastas olevasse Golden Coasti vms. Seal oli väga imelik diiler, aga tundsin et saan temast ka jagu. Asiaat viskas meile kaarte oma näo kohalt ja aeg-luubis, aga teenisin veel 30 taala. Jaanus kes minu näpunäidete järgi mängis teenis ka mingi 20 taala. Tuli veel üks seniil lauda ja see oli jälle märk lahkuda.
Oma hotellis toppisin igaks juhuks 30 taala aparaati ja läksime magama. Kokku mängides jäin plussi kuigi plaan oli 100 taala maha taguda seal.

Tere Tulemast New York

Jõudsime Jaanuse ja Otiga NY Citysse kella 15 ajal ja kell 18.00 olime hotellis. Nagu lennukis ennustasin öeldi meile, et meie reserveeringut lihtsalt pole. Väga tore. Retseptsionist helistas veits teisi hotelle läbi ja kuna kõik muud kohad olid ka kinni, siis ütles et annab meile ikka ühe toa. Kolme peale ühe voodiga. No mis seal ikka... parem ikka kui olla lageda taeva all. Lubas sinna veel ühe välivoodi ka orgunnida. Igatahes sellega korras ja linna peale. Jõlkusime ringi ja otsisime klubi kuhu minna, aga midagi asjalikku ei leidnud.

Teine päev algas kerge infektsiooniga... selgus et meie hotellis on lutikad. Väga tore. Tegime linna peal kohustusliku tuuri: Empire State Building, Times Square, Wall Street, South of Manhattan, Greenwich village, Washington Square, Brooklin bridge jne. Peale seda võike jooks central parkis 10 km. Ja oligi aeg sammud Broadwayle teatrisse seada. Central parkis oli mingi rinnavähi vastane jooks ning kamp aeglasi inimesi sibas seal oma kolme miili.
Igatahes peale seda läksime Broadwayle teatrisse ja vaatasime Ooperifantoomi. Piletid saime viimase hekte pakkumisest ja maksid vaid 50 USDi, muidu normaalne oleks 120. Kohad polnud ka kiita, aga mis teha. Etendus ise oli väga võimas ja ikka tõsine kommerts. Püstitõusmiseks põhjust polnud, aga pööbel arvas, et nad said ikka megaelamuse millega hiljem koduste ees kiidelda. Seega olin vist ainuke kes istuma jäi.
Nii, nüüd siis klubisse: klubi ees seisis pidzaamas mees, kes nägi väga omasooihar välja. Seletas, et võtab meie käest 120 taala ja selle eest saame jooki klubis. ehk siis ~10 jooki. Klubis rääkisin Queensi neegritüdrukutega, kes arvasid et Estonia asub ka ikka Queensis. Natuke siis mõnitasin neid ja peale seda nad ei tahtnud muga enam rääkida. Kell oli ka palju ja läksime magama. Mingi varrukas pakkus 35 taala eest kojusõitu. Loobusime ja võtsime normaalse takso ning arve oli 12 taala. Varrukaid oli üldse palju NY-gis. Mitte kedagi ei tohi seal kuulata. Kui midagi on Free või special price-ga siis vaja ruttu jalga lasta.
Imelikke oli ka see NY täis. Mingi suur neeger vajus metroosse sisse ja karjus kõigi peale, et ta ei varasta veel, aga on näljas ja ootab nüüd annetusi. Tunne jäi, et kui kohe ei anneta siis teeb väikse kuriteo, mis ei lõpe sinu jaoks hästi. Teises jaamas vajus sisse isehakanud preester, kes röökis üle vaguni, et ta nüüd päästab NY inimesi. Ootasin hirmuga mis faasis ta vaguni õhku laseb. Seekord läks hästi ja pääsesime hispaaniakeelse räuskamisega.
Magada sai vähe, teha jõudis palju, NY on täitsa ok linn ja suht turvaline minu arvates. Inimesed on väga kinnised ja kui keegi sind kõnetab siis ta tahab alati midagi. Inimesed hoiavad omaette ja kardavad kogu aeg.

Keeglihooaja kokkuvõte

Nii, hooaeg sai läbi ja võiks teha väiksed kokkuvõtted. Elu edukaim hooaeg:

120 viske keskmine 550 mis teeb +22 punkti.
200 viske keskmine 937 mis teeb +44 punkti.
1025 uus eesti rekord ja lühikeses 603 (eestikas praegu 605), a trennis sain juba 633
Klubide Eestikad ülinapp võit Pini üle ja Tartu Keegliklubile viimase 6 aasta jooksul 5-s tiitel :)
Paarismängus koos Raul Rebasega viimase 8 aasta jooksul tuli nüüd 6-s tiitel.

Hooaja kehvim võistlus teist hooaega järjest indiv Eestikad :). Ajasin end lühisesse, järgmine kord võtan rahulikumalt ja küll ta tuleb.

Gambrinus Cupil Prahas koos Raul Rebasega 5-s koht 81 paari hulgast. Individuaalselt 6-s 162-st mehest.

Nii et elu parim hooaeg ja kauaaegne unistus 1000 punkti visata saanud reaalsuseks. Kõik on võimalik. Järgmine siht on MMilt medal. Raul Rebasel oleks see juba õnnestunud, aga ta sai 4-nda koha ja siis sprindis veel ei antud kahte 3-ndat kohta.
Tartuga võiks viia Eesti meeskondliku rekordi 3500 punktini ja Eesti meeskonnaga oleks mega õnnestumise korral võimalik jõuda 8 hulka MMil 2009 mais.

Kestusaladest siis nii palju, et nendega on tegeldud suht kaootilisel. Üllatas tartu jooksumaratoni 227 koht. Kerge oli joosta kuni 17 km-ni. Triatlonitel ikka ei jaksa, kuigi sama mis eelmine aasta teeb ikka veel ära. Otepääl oli tore ja mellistes kah. Nüüd Viitnas eestikad. Seis praegu sassiga 2:0 minu kasuks, aga viimase 3 nädala jooksul on olnud nii palju kurnavat, et raskeks läheb temaga. Ainus lootus, et ta on end üle treeninud. Nädala pärast paides pooltriatlon. 5.30 võiks ajaks saada siis olen rahul. Eks palju oleneb kuidas tuul rattas.

Sügisel klubide MK Austrias ja siis indiv MM Bosnias. Jõuaks trenni ka teha, oleks elu ilus.

90 km klassikat

Sõit kohale läks kenasti. Seadsime end Niinisalo koolis sisse ning tundus, et polegi eriti sealse öömaja kasutajaid. Aga õhtul tuli vist korraga kaks bussitäit lisa ja kokku magas võimlas umbes 100 inimest. Kell 22.00 magama ja kell 4.30 üles. Vaene mees, kes ukse all magas...terve öö käis keegi tast üle.

Söök oli ka päris hea v.a. hommikune puder. 6.30 stardi parklas ja 6.50 stardipaigas. Me Sassiga läksime esimesse stardigrupi ja Karel jäi teise. Stardiala ise oli umbes 50 meetrit lai ja keset metsa. S.t. siis et suusarajad läksid puude vahelt :) 7.00 ja start.

1-10 km Kohe täiega minema ja peale esimest kilomeetrit olin 6-ndal kohal. Oleks võinud eespool ka olla, aga noh, mis ma sinna ronin, kui sõita nagunii ei jaksa. Minu koha pealt hakkaski iga tõukega 10 cm vahe tekkima ja kui tagumine mees ütles, et "aja nyt kiinni", siis astusin eest ja lasin neil vahe kinni sõita. Peagrupis oli täpselt 15 meest ja ma sitsisin selle lõpus "kummipaelaga". 3 km peal vaatasin, et see tempo on minu jaoks ikka liiast ning võtsin veits tagasi. 5 km peal veel nägin neid ja siis enam mitte. Taastumisele läks veidi aega ja kukkusin sellega mõned kohad. 10 km vaheaeg 31.50, mis on igati ok algus :)

10-18 km Järgmised 8 km sõitsin koos ühe vanema mehega ja me olime umbes 35 koha peal. 18 km aeg oli 57 min ja peagrupist olime maha jäänud selleks ajaks 6 minutit. Tegin kiire arvutuse ja 20 % rajast läbitud ja lõppaeg 4.45. 5 tundi oli ka mu eesmärk. Ainult paaristõuge tundus väga väsitav.

18-25 km Punktis läks härra oma teed ja sai 200 meetrise vahe sisse, aga võtsin ta suht kerge vaevaga kinni. Järgmine 7 km läks ka libedalt ja meile lisandus esikohanaine ja üks mees. Jätkasime neljakesi kohtadel 35-38. Esimesed 25 km oli ainult paaristõuked ja suhteliselt heal rajal. Selle asemel, et rahulikult sõita ja puhata, ma ikka rapsisin seal ees ja vedasin jne. Kui vahe tekkis meil, siis proovisin kinni sõita jne.

25-33 km oli väga kehv metsalõik, palju kurve ja hakkasin kolmikust maha jääma. Klassika rada oli ka pea olematu. Töötasin nagu loom igas kurvis, sest seal kõige lihtsam järgi võtta. 33 km punktis nägin veel eelnevaid, aga olin juba üsna läbi. Ja kui tuli esimene tõus, siis pidamist polnud ja astusin vaikselt üles.

33-44 km Järgnev 11 km lõik oli jube, aga mu tegevus meenutas siiski suusatamist. Iga tõus ilma pidamiseta oli piin. Alguse jää oli suusa määrdest täiesti puhtaks teinud. 7 kohta langust ja 44 km peal olin 45-s. Aega oli kulunud poole maa peal 2:45. ehk 26 km lõigu lasin umbes 1.48-ga.
Aa siin nägin ka müstifikatsiooni, ehk 1.90 pikka meest, kes sõitis enda pikkuste keppidega ja ainult paaristõuget. Väga julm vaade :)

44-52 km Nüüd hakkasin väga tõsiselt juba finishit ootama. Kehast ja lihastest jõud kadunud. Pidamise probleemi lahendasin sellega, et mäest üles sõitsin paaristõukeid. See tappis meeletult. Kuni siiani olin sõitnud peaaegu üksinduses, siis nüüd tundus, et tagant tuleb üha uusi horde peale.

52-59 km 52 km peal tuli 1 km pikkune jalgsi osa läbi külakese ja seal suutsin edukalt joosta, sest jalad polnud vatti saanud. Pidamine oli null ja iga väikegi tõus osutus täielikuks nuhtluseks. Peale jooksu väike ülesmägi ja täielik haamer. Sõna otseses mõttes jalutasin 52-> 59 km. Olin langenud 60-ndaks, kui sinna jõudsin, ja aega oli kulunud 3.50. Ehk siis 44-59 km sõitsin 1:05. Läksin suuski määrima ja sõin glükoositablette ja suurema hulga rosinaid ja hapukurki. Suusamäärija kuuldes et olen eestist hakkas juttu tegema, sest neil seal selline komme, et asja võetakse mõnuga ja puhutakse törts juttu, mitte ei võistelda tagumiste kohtade pärast :) Tagant lendas peale selle ajaga vast 20 meest, kes kõik must mööda panid.

59-66 km Ei midagi uut. Täielik surm ja hunnik kohakaotusi. Punktis jälle ohtralt sööki ning otsisin uuesti määrdeabi. Kummaski punktis määritud pulk ei parandanud pidamist karvavõrdki. Küll aga pistis viimase punkti määrdemees mulle dexali geeli pihku. Tänud talle. See päästis mu elu.

66-74 km Poole peal tundsin, et siin on nüüd piir ja enam must inimesed mööda ei lähe. Selleks hetkeks olin ~110-ndal kohal juba. Super :) 70 peal lasin geeli käiku ja tundus, et elu sees pole midagi nii head saanud. Oi ku hästi maitses. Võtsin ühe vähe kiiremini liigutava mehe sappa ja püsisingi seal. Isegi möödusime osadest. Aega 74 km punkti jõudes oli kulunud 5h ja 10 minutit, ehk vahemaa 59-74 km kulus 15 km läbimiseks 1.20. Masendav!!! Normaalne oleks 1h.

74-81 km Siin läksin ise sellest Rovaniemi härrast mööda ja tundsin, et jõuan jälle tõugata. Uskumatu. Möödusin selle 7 km lõiguga 11-st suusatajast. Kusjuures tõuse oli palju, aga jäljest välja tulles sain joostes üles. Kui rajapõhjas oli jää, siis värske lumi keskel pidas hästi. Libistada muidugi ei saanud :) ja peale tõusu tuli paar korda jalaga vastu rajapõhja lüüa. Igatahes elu läks ilusaks. Aega 81 km punkti jõudes oli kulunud 5h ja 38minutit, ehk 4 minutit per kilomeeter tuli see lõik.

81-90 km Võtsin tavapärased 2 jooki ja asusin uusi mehi püüdma. Kahjuks sain vaid veel 1 mehe kätte ja lõpukoht 97. Viimasel 2-l kildil läks raskeks ja lootsin, et ainult tõuse ei tuleks. Viimased 9 km sõitsin ajaga 33.30, mis on juba suht ok. Kokku aeg 6:12.27 ja 97 koht. Võitjale kaotust 58,5 minutit. Raske hetk oli 44-74 km. ja seal lasin 30 km ajaga 2.25 :(. Seal kogunes oma sõidule kaotust pool tundi. 1. naise aeg oli 5.42.15 ja 37-s koht. S.t. siis et mult ka pool tundi maha ja oleksingi tema taga olnud normaalse ajaga 5.42.27 ja 38-s koht. Noh, eks järgmine aasta olen selleks võimeline.

Pilt on tehtud eelmise päeva õhtul finishis ja järgmisel päeval sinna jõudes nii palju powerit polnud :)

Pirkkän hiihto

Nii. Sirvisin huvipärast Worldoppeti ajakirja ja seal hakkas silma märtsi teisel nädalavahetusel Oulu Tervahiihto. Kuna keeglis sel nädalavahetusel võistlused ja Oulu ka 650 km kaugusel, siis vaatasin, et vist ei mängi välja. Küll aga hakkas mõte liikuma ja järgmine pilguheit läks juba soome murdmaasuusa kalendrile ja oh imet. Pühapäeval siinsamas lõuna soomes 90 km klassikat. Minutiline mõttepaus ja otsus olemas: minek. Karel mõtles mitu tundi ja Sass vist vähkres terve öö. Aga hommikuks oli olemas 3 hakkajat suusatajat + autojuht ning 90 km: Siit me tuleme!!!
3 nädalat pole kordagi suuski alla saanud, aga noh 5,5 tunniga võiks ikka läbi sõita

http://www.pirkankierros.fi/hiihto.htm

Kaua tulnud kaunikene.

Pole midagi öelda. Kui peale eestikaid oli tõsimeeli tunne, et milleks see kõik, siis tasu tuli nüüd :) Ja otsustasin et esimest tuhandet saab tähistada elus vaid 1 kord.

etvsport delfi postimees

Igatahes megatunne ja pidutsesime Matise, Raido ja Heretiga järgmise hommikuni, kuni Paalandi mulle järgi tuli ja Haanjasse viis. Ma ei saanud ise sõita ja Palts läks rooli. Tee pealt korjasime peale veel Sassi, Lauri ja Ugla. Emotsiooni jätkus õhtuni. Haanjas 10 km, peale mida oli ikka veel 0.5 promilli sees. Siis sauna ja magama. Haanja maratonil tuli seega matkasõitu teha, aga see oli seda väärt. Haanja ise oli täitsa tore. Nüüd siis ka rahvusvahelistel võistlustel vaja korralik tulemus kirja saada ning medal võtta.

Eestikad ebaõnnestusid

Olin eelvoorus 6-s ja lahti polnud midagi, sest 9 punkti lahutas kolmandast kohast.

Eelvoor

Aga finaalipäeval olin nagu hunnik õnnetust seal rajal. Puudus igasugune särts ja energia. Hooaja kõige kehvem tulemus finaalis ...aaargh. Kui nägin et esikohta enam ei saa, siis loobusin üldse mängimast. Seega kokku 9. koht ja mitte midagi.

Finaal ETV Uudisklipp

Gert läks ilusti käima viimases kahes seerias ja kõmmutas 5,5 aastase vaheaja järel uue eesti rekordi kah - 967. Nii et sellest jäin ka ilma :D. Aga noh, mis teha, uued võistlused on tulekul ja eks mu trennitulemused näitavad, et lahti pole ju midagi. Ja hooaja keskmine ka kindlalt eesti parim :)

Pühapäeval lubasin väikese peo Gerdi juures, kus tähistasime ta esimest eesti meistritiitlid. Ning esmaspäeval kohe Sassiga Otepääle, kus kogunes 200 km. 6 päevaga. Sinna sisse mahtus ka
Herbert ja Erna Abeli (pole mu sugulased) mälestusvõistlused, kus suutsin välja sõita 6-nda koha 14-nest osalejast. Rajaolud olid rasked (tihe lumesadu + tuul e. tuisk) ja suusk oli vist isegi päris hea. Kaotust võitjale üle 5 minuti :( Seda on ilmselgelt liiga palju. Tõenäoliselt, kui oleks kiirem rada ja lihtsamad lumeolud, siis äkki oleks kaotus jäänud 3 minuti raamesse. Tulemused ise leiab siit:

Herbert ja Erna Abeli mälestusvõistlused


Eile sai proovimas käidud ka Tartus ovaali ja homme on seal Tartu Suusatalve raames 5 km uisutehnika sõit. Kuna mulle tundub, et ühtegi maratoni see aasta ei toimu, siis võtan sealt kindlasti osa. Kui Rannar Raantsele kaotasin 2,5 minutit 10 km peal, siis vaatame kui suur tuleb kaotus homme Teet Jagomägile uisus 5 km-sel rajal. Ja äkki õnnestub teda isegi võita :D

Viimane trenn enne eestikaid

Ümber klassitäis huikavaid lapsi ja keskendumine raskendatud :)

150+ 97=247 (0)
152+ 90=242 (0)
153+ 90=243 (0)
160+ 86=246 (0)
-----------------
615+363=978 (0)

Nii et kui saaks nii palju eestikatel eelvoorus, kui ka finaalis, siis võiks rahul olla, sest eesti rekord hetkel 964.

Jaak Mae KV

Tagasi eestis ja Jaak Mae KV-ga koos toimus tähelepanuväärne sündmus: harrastajate start. Igatahes oli tulemas esimene suusavõistlus ja see tekitas ikka hea tunde küll. Rääkisin Sassi ka nõusse, aga ta lõi põnnama, et jääb viimaseks ning seega tuli üksi Albu suusaradadadega tutvuma minna. Loodetud 3 km lihtne rada, mis oli harrastajatele mõeldud, ei saanud kahjuks lumeolude tõttu teoks ja kõigi jaoks oli 1,5 km pikkune tõusuga ring. Harrastajad pidid seda läbima 5 korda.

Tegelikult harrastajad eestis on tavaliselt ikka noored tugevad suusatajad. Sest definitsiooni järgi on harrastaja see, kes pole kuulunud viimase 2 aasta jooksul A ja B koondisse. Aastaid tagasi sai Ebaveres võisteldud Jaan Kallaku ja Ilmar Udamiga - no mis harrastajad nemad siis olid. Veteranides on asi parem. Seal on jah ikka tegemist enamjaolt harrastajatega. Isegi kui selleks on Ulvar Pavlov. Ta lihtsalt tugev harrastaja.

Nii anti start ja adrekas oli ikka megaüleval. Lendasin täiega minema ja 200 meetri pärast oli esimene eesstartinu kätte saadud (15 sek intervalliga läksime), vel 300 meetri pärast sain kätte teise. Lendasin paaristõugetega edasi ja mõtlesin et kliistrit sai ilmaasjata pandud. Tõusust lendasin ka üles ja tõusu lõpuks olin end täiesti sodiks sõitnud. Laskumisel oli tegemist et püsti jääda ja esimese ringi lõpus kella vaadates nägin, et kulunud oli 5 min ja 3 sek ehk siis sellise tempoga jätkates oleksin hilisemat võitjat edestanud minutiga :D

No ei oska sõita veel nii lühikest maad. Teisel ringil mõtlesin et peaks katkestama ja liikusin siis 2 ringi aeg-luubis. Mu taga startinu jõudis mulle järele 3 ringi lõpuks. S.t. et ta oli mind võitnud selleks ajaks 15 seki, aga kahjuks järgmise 2 ringiga kaotasin veel minuti. Tehnika oli masendav jne. Viimasel ringil tuli mingi hingamine tagasi ja hakkasin ühele möödunule juba isegi lähenema. Tõusul ta jälle kadus. Siis pani mööda must veel 3-nda koha saanu ja viimased pool ringi hoidsin tast hammastega kinni. Ja ta ei saanudki eest ära.

Kokkuvõttes võib öelda, et mõtetu esimene ring -> tehnika täielik lagunemine -> sitt aeg. Optimaalsema sõiduga oleks kindlasti võitnud ja isegi paar minutit. Isegi trennis ma ei astu aeg-luubis mäest üles, aga näed, kiirelt alustades on see võimalik.

Pärast sai Juha Mietoga koos saunas veits lobisetud. Siis ära kohvikusse. Soe kohvi ning tee tõid elule tagasi. Mieto vaatas ülevalt ässade sõitu ja nähes järjekordset kukkumist teatas, et tuleb eduskunnast ära ja hakkab eestlastele laskumist õpetama :) Kurtis veel, et sai alles esimest korda suusad alla. Oli selline lihtsa ütlemisega sõbralik karu.

Eichbaum Cup

Sai siis käidud saksamaal ja võib tõdeda, et kui sa oled Eestis keeglis esimene, siis saksamaal oled sa tavaline asjaarmastaja. Reis ise tore ja inimesed toredad, nagu ikka väikestes kohtades. Tulemused leiab siit:
http://home.arcor.de/jstaab/Endstand2008.pdf

Alustasin hästi ja esimene seeria oli 240. Teine seeria tuli 232 ja kokku oli 472. Vaatasin et 950 pole probleem, aga vajusin lõpu ära ja kokku sain vaid 924 punkti. 5 punkti parem kui aasta tagasi, aga noh... oleks võinud ikka 15 hulka saada.

Kuna tegemist oli 10. Eichbaum Cupiga, siis toimus ka pidu. See oli tore, ja sakslased on veits avatumad, kui meie ikka. Sekundiga läks tantsuks ja kaasa laulmiseks. Oli tore nädalavahetus ja peaproov eesti meistrivõistlusteks (mis on 2 nädala pärast) täitis oma eesmärki.