Route 66, Hualapai reservaat, Colorado river

Mõtteheietus kell 7 suure kanjoni poole startida jäi unistustesse, sest magama saime alles kell 4. Lisaks oli auto kätesaamine jama sest Dollari autorendi affiliate: Rent-A-Car oli pankrotti läinud ja pidime uuesti auto tellima. Väiksed sekeldused, aidaa Las Vegas ja olimegi teel ühe väga augu poole.
Tee peale jäi kõigepealt üks inimkäte suurimaid võite looduse üle: Hoover Dam. Kohustuslikud pildid tehtud ja edasi. Käisime seal ringi, rääkisime eesti keeles ja siis järsku üks kolmest vastutulnud mehehakatisest ütles teistele: "T**a kui haige", ehk siis ta ei oodanud seal teisi eestlasi. Lehvitasime neile.
Loen siis kaarti ja noh... vihjab route 66 peale. Spontaanselt otsustame, et mis me ikka kiirtee transiiti teeme ja sõidame siis osakest ameerika ajalugu läbi. Route 66 oma endises hiilguses on ajalugu, aga seda mäletavad nostalgiliselt paljud endised motellid ja kohvikud. Soovitan vaadata filmi Cars, seal on ka sellest veits juttu.
Meie route 66 osa kõrval jooksis ka ida-lääne ranniku vaheline raudtee ja iga 10-15 minuti tagant tuli üks rong vastu. Tüüpilisel rongil oli 70 vagunit, enamus 2 kordsed...ees 5 vedurit ning taga igaks juhuks veel 2. Ühel hetkel vaatasin kaardi pealt, et mingi imeväike tee viib Colorado jõe äärde, noh spontaanselt ots ümber ja tagasi. Läksime poodi, ostsime endale toitu 2-ks päevaks (õlut osta ei saanud, sest reservaatides enam alkoholi ei müüda, muidu indiaanlased jooksid end lolliks ja surnuks) ja hakkasime teeotsa otsima. Leides selle lõpuks, oli vastas silt:
SEE MAA ON HUALAPAI INDIAANLASTE OMA, SIIN LIIKUMISEKS ON VAJA NENDE LUBA JA KUI KEEGI LEITAKSE SIIN KONDAMAST, SIIS TRAHV 1000 USD NING HÕIMUKOHTU ALLA MINEK.
Oehh. Keskusesse ja hakkasime otsima, et kust loa saab. Keskuse töötaja teatas, et Ranger on juba lahkunud ja enam lubasid ei saa. Keelitasime siis teda, et ta helistaks ja küsiks. Vastus kategooriline ei. Teatasime et me väga kurvad ja läksime kohalikku lõksu: suveniiripood. Lõime aega surnuks seal oma 15 min ja Jaanus ostis Hualapai särgi. Siis tuli sama indiaani daam meie juurde ja teatas, et helistas Rangerile ja müüb meile et reservaadis ringi vaadata 15 USD per nase. Tore ja minek.
40 minutit Off-roadi ja olime kohal. Tee peal nägime 4-ja metseeslit, kellele andsime ära oma pooled saiavarud. Tüübid hammustasid üksteist ja 1 jooksis meile 50 meetrit järgi ka.
Tee jõeni oli vapustavalt ilus ja lõpp oli iga autop**e unistus. Läbi mägijõgede sõitmised, kivid, tõsine roomamine. Väga lahe. Hunnik kaktusi ja muud eksootikat. Selline koht, mis vihmaga muutub mõne hetkega läbitamatuks.
Jõe ääres läksime kohe ujuma. Vesi oli külm ja karge ning ülikiire. Suplus, õhtusöök, peale seda viskasime pikali ning vaatasime tähti. Ott ja Jaanus läksid autosse magama, ma jäin sinna samasse liiva peale ... .

Toitumine

Sööme ainult burgereid ja sibularõngaid. Seega kui tagasi eestisse jõuan, siis peaks +10 kilo juures olema. Joogiks liitrised kokad. Siin on kõik suur ning portsionid megad ja tervislikust toitumisest on asi kaugel. Juba on raske süüa nii üksluiset toitu, aga veel vaja ainult 4 päeva vastu pidada.

Tere Tulemast Las Vegas

Nii, peatäied välja magatud ning mõned lutikahammustused juures seadsime sammud Washingtoni parki vms kohta. Seal rääkisin saksa Au-Pairidega veits ning nad ütlesid et NY on väga lahe koht. Siis lennuki peale ja tere tulemast Las Vegas. Jet Blue on väga hea firma ja julgen kõigile soovitada. Mugav, odav, modernne ja megahea teenindusega. Lend läks väga kiiresti.
Las Vegases saabusime tehislinna suht õhtul ning läksime oma 5 tärni hotelli. Mis oli mugav, aga ilma eriliste lisadeta... s.t. kõige eest oleks pidanud juurde maksma. Seifi said sulgeda krediitkaardiga jne. Spa oli olematu, tasuta jook tähendas, et kui ostad 1 saad teise tasuta. Bassein oli 30 cm kuni 1 meeter sügav jne jne. Seega mõtetu hotell, aga 50 korrust kõrge ja läksime kohe ka ööklubisse seal. Ikka oli inimesi, aga mitte palju. Automaadis toksisime veel 10 taala ja korras selleks õhtuks.
Aa, ühe high rolleri nägime ka ära. Tõstis 10k taala crapsi lauda ja kui diiler raha luges viskas veel 2 pakki sajaseid. Ehk siis 330k EEki ladus lauda. Teksade taskust pungitas veel 3 pakki sajaseid. Noh, 660 000 EEKi lihtsalt härral taskus ja kasiinole annetamiseks. Täis oli ka poiss ja täiesti üksi.

Teine päev sai juba minna avastama tehislinna võlusid. Väga magnifico ja võimas ikka kõik... samas tehislik. Sisse polegi mõtet minna kasiinodesse, sest seal on kõik täpselt ühesugused. Ühel hetkel istusime bussi juhuslikult, sest jalakäijate tee sai otsa. See viis meid downtowni, kus olid vana kooli kasiinod. Uue ala ja downtowni vahele jääb hunnik pulma kabeleid ning hunnik pornourkaid. Downtownis aga on kõik hea odav. Kui diiler vanaks jääb, siis kolib ta vanadesse kasiinodesse ning sealne kaader on ka 70+. Noori polnud ühtegi. Võtsin ühe musta jaagu dementse diileri ette ja varsti oli mul 50 USDi teenitud. Proovisin veits kaarte ka lugeda, aga ei tea kas see mul õnnestus. Tegemist oli 1 paki blackjackiga, seega seal peaks see eriti lihtne olema. Oleks rohkem võitnud vast isegi, aga siis tuli mu lauda üks dementne klient. Võtsin seda kui ennet, et on aeg jalga lasta, sest lisamuutuja muudab asja raskeks... eriti kui selleks on dementne klient. Odavad joogid ja tõeliselt raju atmosfäär oli väga lahe.
Kutsuti ka urkasse, kus oli jälle asi FREE. Ehk siis tegu stripibaariga. Sisse astudes selgitati, et 2 jooki vaja osta ja need on 18 taala ning 5 tippi vaja ettekandjale anda. Siis kui joogid käes lendasid sületantsu pakkujad peale. Ütlesin et ei taha ja tegid sekundiga minekut. Jõudsin uurida, et teenivad päevas 500 taala ja nädalavahetustel 1000. Igati ok teenistus. Elavad Vegasest eemal ning mitmekesi ühes toas. Lihtne nende elu pole a raha teenivad ilusti. Pildi pealt ka näha see urgas - Lap Dance girls
Siis downtownist minema ja jälle keskusesse. Kuna oli mehhiko iseseisvuspäev, siis olid nad väga peomeeleolus ja terve mandalay hotell oli neid täis. Kahjuks polnud meil pileteid ja ei saanud nende peost osa. Seadsime sammud Mirage ööklubisse mis oli ülimõtetu. Ruumi polnud, räusati ja kellegagi rääkida ei saanud. 1 mehhiko don nõudis enda ilma järjekorras ette laskmist. Keeldumise korral teatas turvamehele, et ta on surnud mees. Kuna keegi ei reageerinud sellele siis karjus seda mingi 10 korda. Lõpuks turvamehel sai villand ja julm Don viidi minema. Jaanus tahtis kohvi saada ja leidsime asiaadist baarimehe, kelle käest palusime: One coffee please. Kili teatas et which cooctaailll, Mhuai Thai or something else. Küsisime 10 korda veel kohvi aga asiaadi aktsent oli nii räige, et loobusime. Ostsime kohvi kõrvalt.
Seadsime sammud meie hotelli vastas olevasse Golden Coasti vms. Seal oli väga imelik diiler, aga tundsin et saan temast ka jagu. Asiaat viskas meile kaarte oma näo kohalt ja aeg-luubis, aga teenisin veel 30 taala. Jaanus kes minu näpunäidete järgi mängis teenis ka mingi 20 taala. Tuli veel üks seniil lauda ja see oli jälle märk lahkuda.
Oma hotellis toppisin igaks juhuks 30 taala aparaati ja läksime magama. Kokku mängides jäin plussi kuigi plaan oli 100 taala maha taguda seal.

Tere Tulemast New York

Jõudsime Jaanuse ja Otiga NY Citysse kella 15 ajal ja kell 18.00 olime hotellis. Nagu lennukis ennustasin öeldi meile, et meie reserveeringut lihtsalt pole. Väga tore. Retseptsionist helistas veits teisi hotelle läbi ja kuna kõik muud kohad olid ka kinni, siis ütles et annab meile ikka ühe toa. Kolme peale ühe voodiga. No mis seal ikka... parem ikka kui olla lageda taeva all. Lubas sinna veel ühe välivoodi ka orgunnida. Igatahes sellega korras ja linna peale. Jõlkusime ringi ja otsisime klubi kuhu minna, aga midagi asjalikku ei leidnud.

Teine päev algas kerge infektsiooniga... selgus et meie hotellis on lutikad. Väga tore. Tegime linna peal kohustusliku tuuri: Empire State Building, Times Square, Wall Street, South of Manhattan, Greenwich village, Washington Square, Brooklin bridge jne. Peale seda võike jooks central parkis 10 km. Ja oligi aeg sammud Broadwayle teatrisse seada. Central parkis oli mingi rinnavähi vastane jooks ning kamp aeglasi inimesi sibas seal oma kolme miili.
Igatahes peale seda läksime Broadwayle teatrisse ja vaatasime Ooperifantoomi. Piletid saime viimase hekte pakkumisest ja maksid vaid 50 USDi, muidu normaalne oleks 120. Kohad polnud ka kiita, aga mis teha. Etendus ise oli väga võimas ja ikka tõsine kommerts. Püstitõusmiseks põhjust polnud, aga pööbel arvas, et nad said ikka megaelamuse millega hiljem koduste ees kiidelda. Seega olin vist ainuke kes istuma jäi.
Nii, nüüd siis klubisse: klubi ees seisis pidzaamas mees, kes nägi väga omasooihar välja. Seletas, et võtab meie käest 120 taala ja selle eest saame jooki klubis. ehk siis ~10 jooki. Klubis rääkisin Queensi neegritüdrukutega, kes arvasid et Estonia asub ka ikka Queensis. Natuke siis mõnitasin neid ja peale seda nad ei tahtnud muga enam rääkida. Kell oli ka palju ja läksime magama. Mingi varrukas pakkus 35 taala eest kojusõitu. Loobusime ja võtsime normaalse takso ning arve oli 12 taala. Varrukaid oli üldse palju NY-gis. Mitte kedagi ei tohi seal kuulata. Kui midagi on Free või special price-ga siis vaja ruttu jalga lasta.
Imelikke oli ka see NY täis. Mingi suur neeger vajus metroosse sisse ja karjus kõigi peale, et ta ei varasta veel, aga on näljas ja ootab nüüd annetusi. Tunne jäi, et kui kohe ei anneta siis teeb väikse kuriteo, mis ei lõpe sinu jaoks hästi. Teises jaamas vajus sisse isehakanud preester, kes röökis üle vaguni, et ta nüüd päästab NY inimesi. Ootasin hirmuga mis faasis ta vaguni õhku laseb. Seekord läks hästi ja pääsesime hispaaniakeelse räuskamisega.
Magada sai vähe, teha jõudis palju, NY on täitsa ok linn ja suht turvaline minu arvates. Inimesed on väga kinnised ja kui keegi sind kõnetab siis ta tahab alati midagi. Inimesed hoiavad omaette ja kardavad kogu aeg.