Route 66, Hualapai reservaat, Colorado river

Mõtteheietus kell 7 suure kanjoni poole startida jäi unistustesse, sest magama saime alles kell 4. Lisaks oli auto kätesaamine jama sest Dollari autorendi affiliate: Rent-A-Car oli pankrotti läinud ja pidime uuesti auto tellima. Väiksed sekeldused, aidaa Las Vegas ja olimegi teel ühe väga augu poole.
Tee peale jäi kõigepealt üks inimkäte suurimaid võite looduse üle: Hoover Dam. Kohustuslikud pildid tehtud ja edasi. Käisime seal ringi, rääkisime eesti keeles ja siis järsku üks kolmest vastutulnud mehehakatisest ütles teistele: "T**a kui haige", ehk siis ta ei oodanud seal teisi eestlasi. Lehvitasime neile.
Loen siis kaarti ja noh... vihjab route 66 peale. Spontaanselt otsustame, et mis me ikka kiirtee transiiti teeme ja sõidame siis osakest ameerika ajalugu läbi. Route 66 oma endises hiilguses on ajalugu, aga seda mäletavad nostalgiliselt paljud endised motellid ja kohvikud. Soovitan vaadata filmi Cars, seal on ka sellest veits juttu.
Meie route 66 osa kõrval jooksis ka ida-lääne ranniku vaheline raudtee ja iga 10-15 minuti tagant tuli üks rong vastu. Tüüpilisel rongil oli 70 vagunit, enamus 2 kordsed...ees 5 vedurit ning taga igaks juhuks veel 2. Ühel hetkel vaatasin kaardi pealt, et mingi imeväike tee viib Colorado jõe äärde, noh spontaanselt ots ümber ja tagasi. Läksime poodi, ostsime endale toitu 2-ks päevaks (õlut osta ei saanud, sest reservaatides enam alkoholi ei müüda, muidu indiaanlased jooksid end lolliks ja surnuks) ja hakkasime teeotsa otsima. Leides selle lõpuks, oli vastas silt:
SEE MAA ON HUALAPAI INDIAANLASTE OMA, SIIN LIIKUMISEKS ON VAJA NENDE LUBA JA KUI KEEGI LEITAKSE SIIN KONDAMAST, SIIS TRAHV 1000 USD NING HÕIMUKOHTU ALLA MINEK.
Oehh. Keskusesse ja hakkasime otsima, et kust loa saab. Keskuse töötaja teatas, et Ranger on juba lahkunud ja enam lubasid ei saa. Keelitasime siis teda, et ta helistaks ja küsiks. Vastus kategooriline ei. Teatasime et me väga kurvad ja läksime kohalikku lõksu: suveniiripood. Lõime aega surnuks seal oma 15 min ja Jaanus ostis Hualapai särgi. Siis tuli sama indiaani daam meie juurde ja teatas, et helistas Rangerile ja müüb meile et reservaadis ringi vaadata 15 USD per nase. Tore ja minek.
40 minutit Off-roadi ja olime kohal. Tee peal nägime 4-ja metseeslit, kellele andsime ära oma pooled saiavarud. Tüübid hammustasid üksteist ja 1 jooksis meile 50 meetrit järgi ka.
Tee jõeni oli vapustavalt ilus ja lõpp oli iga autop**e unistus. Läbi mägijõgede sõitmised, kivid, tõsine roomamine. Väga lahe. Hunnik kaktusi ja muud eksootikat. Selline koht, mis vihmaga muutub mõne hetkega läbitamatuks.
Jõe ääres läksime kohe ujuma. Vesi oli külm ja karge ning ülikiire. Suplus, õhtusöök, peale seda viskasime pikali ning vaatasime tähti. Ott ja Jaanus läksid autosse magama, ma jäin sinna samasse liiva peale ... .